Juhid on huvitatud sellest, et töötajate võimed tööülesannete täitmisel rohkem avalduksid. Samamoodi on ka enamik töötajaid ise huvitatud võimekad ja kompetentsed olemisest. Keegi ei ütle ju iseendale – tahan elada oma elu allapoole oma võimeid. 

Samas kohtame sageli olukordi, kus inimeste võimed avaldumise ja arenemise asemel pisenevad ja känguvad. Levinuim meetod meeskonnas loovuse ja võimete vähendamiseks on sõnaline vägivald. See on viis, kuidas sageli üksteisega suheldakse.

Levinud nähtus meeskondades on ka varjatud, ebaselged teated, mis panevad vastuvõtja pikaks ajaks pead murdma, mida talle nüüd öelda taheti. Selle tulemusena on tema energia hõivatud mõistatuse lahendamisega ja vaimne ressurss kinni.

Kui oleme liiga kaua või liiga kõrges pingeseisundis, siis vaimne võimekus langeb. Tihti tekitavad inimesed üksteisele pingeid, olemata sellest ise teadlikud. Inimesed tahavad töölt lahkuda töökaaslasega seotud suhtlemisprobleemide tõttu. Põhjuseks see, et igapäevane pingeseisund on võtnud ära igasuguse töörõõmu ja rahulolematus kasvab.

Paljud inimesed pole teadlikud oma keelekasutusest, sellest, kui vägivaldset kõnepruuki nad kasutavad, seda nii silmast silma suhtlemisel kui ka meilides. Kõige rohkem väljendatakse vägivaldsust vihjamisi: “kuule, mõtle ka ometigi”, “kus su mõistus küll on”, “keegi võiks oma lubadustest nagu kinni pidada”, “loodetavasti pole me tööle kõlupäid võtnud”, “mida sa omast arust siin teinud oled”, “miks ma küll siin lapsehoidja pean olema”, “see on küll täitsa haige lähenemine”.

Kui juht nimetab töötajaid kõlupeadeks, siis neid ta saabki, kuid teadupärast kõlupeadel ju häid ideid pole, rääkimata geniaalsetest, n-ö “kiiksuga” lahendustest tööprobleemidele.

Töötaja loovus pidurdub ka tagasiside puudumisel. Ta ei tea, mida ta teeb õigesti, mida valesti. See muudab ta ettevaatlikuks ja ebakindlaks – sellises seisundis pole mõtet loovust oodata. Loovus pidurdub ka siis, kui meeskonnas tajutakse kedagi võõrana ja ebaturvalisena või pole töökaaslased lihtsalt üksteisega korralikult tuttavaks saanud.

Siit tulenevalt on meeskonnajuhi esmane ülesanne hoida meeskonna suhted korras, et inimeste vahel oleks positiivne emotsionaalne kontakt, et kõik tunneksid ennast väärtustatuna.
Heal juhul on siis võimalik jõuda ka võimete piiril olevasse seisundisse, kus töö lihtsalt lendab käes. Selles seisundis olemine on treenitav – mida rohkem seda kogeda, seda sagedamini seda seisundit tekib ning võimed arenevad.

Eesmärkide saavutamiseks on vajalik stressi optimaalne tase. Optimaalne stress mobiliseerib energia eesmärgi saavutamiseks. Turvalisus, hea enesetunne ja motiveeriv eesmärk vallandavad vaimsed võimed.
Kes tahab inimeste loovust ja võimeid maksimeerida, peab korraldama töö sööstudena, st pingutusele peab järgnema taastusperiood, seda ka tööpäeva jooksul.
Loovus ja võimed avalduvad seisundis: füüsiline lõõgastumine-vaimne keskendumine.

Loovust pärssivad tegurid

• hoolimatu kriitika
• süüdistamine
• hindamine
• halvustamine
• sundimine – te peate tegema
• positiivsete tunnete puudumine
• kroonilised negatiivsed tunded
• alandamine
• pikaajaline pingutus ilma vahepealse taastuse ja lõdvestumiseta

Loovus annab meeskonnatööle hoogu

• palju ideid töö täiustamiseks
• paremad otsused
• alternatiivsete lahenduste hulk
• algatusvõime
• iseseisvus asjade tegemisel
• originaalsete lahenduste leidmine
• ideederikkad koosolekud
• koostöö
• kolleegide aitamine
• kvaliteetne klienditeenindus
• hakkamasaamine keerukate suhtlemisolukordadega
• muutustega toimetulek
• konkurentsieelised
• kõrgemad majanduslikud näitajad

Signe Vesso, Kaupo Saue
Äripäev 20.02.2006

Oma lasteaia ühised väärtused on kokku lepitud enamikul Eesti lasteaedadel. Need on kirjas arengukavades, neid võib näha lasteaedade kodulehtedelt ja ka rühmaruumis seinal.

Tarkuste Hoidise väärtuskasvatusmetoodikat kokku pannes olen tegelenud Eesti lasteaedade väärtustega tänaseks kolm aastat. Et üldpildist paremat ülevaadet saada, tegin lühikese uuringu Eesti lasteaedades enim esile tõstetud väärtustest. Kindlasti ei ole antud sissevaade täielik, sest kasutasin peamiselt Google’i otsingut ning ka omaenese kogemusi, mida olen saanud kokku puutudes erinevate lasteaedadega. Kokku sai läbi vaadatud umbes 100 lasteaia väärtused üle kogu Eesti. Lasteaedu on aga kokku üle 600. Kuid mingi ülevaate see siiski annab.

Kas ühised väärtused peaks kokku leppima?

Iga inimene, kes lasteaiaga ja eelkõige lapsega kokku puutub – iga töötaja, laps, lapsevanem – omab erinevat maailmapilti ja igaüks väärtustab oma sisimas täiesti erinevaid asju. Ja see ongi hea. Erinevused teevad maailma värviliseks, rikkaks ja viivad elu edasi. Kui meil on aga ajada mingi ühine eesmärk, siis on oluline kokku leppida, mida me meie ühise missiooni ellu viimisel rohkem väärtustame, millele rohkem keskendume. Ehk kuidas me eelkõige asju ajame ning millised käitumised ja valikud meie ühistes tegemistes aktsepteeritavad ei ole.

Erinevaid väga ilusaid, õilsaid ja häid väärtuseid on lugematu hulk. Lähemalt saab sellest lugeda altpoolt, kus on näha, et 100 lasteaia puhul oli ära nimetatud 60 erinevat head väärtust. Kõik tunduvad edasiviivad ja sobivad. Aga kõigele keskenduda ei saa. Kasvab ikka see lill, mida kastad, ehk toimivad eelkõige need väärtused, millele rohkem tähelepanu pöörame ja millele keskendume. Seega tuleb teha valik.

Oma kirja pandud missioonis keskenduvad Eesti lasteaiad eelkõige lapse turvalisuse ja arengu tagamisele.
Kuidas me seda siis üheskoos just nende inimestega, kes meil on, tagame?

Ühised väärtused on reeglid. Kui ühisväärtuste välja töötamise protsess on ühel korral põhjalikult läbi käidud, siis kasu on sellest tööst ainult siis, kui väljavalitud väärtused igapäevastesse toimingutesse integreeritakse. Kokku lepitud väärtused hakkavad tööle juhul, kui need lähevad käitumistesse, hoiakutesse ja tegevustesse.

Kui palju peaks ühiseid väärtusi olema?

Uuritud lasteaedades oli ühiseid väärtusi 3-10, mõnel pool ka rohkem.

Kui palju oleks optimaalne – nii, et need ei oleks ainult kirjas dokumentides, vaid jõuaksid ka tegelikult iga lasteaiaga kokku puutuva inimeseni?

Oli näha, et mitmes lasteaias püüti panna kirja numbriliselt küll 5-7 väärtust, kuid iga väärtuse taga oli vähemalt 2 märksõna ja nende all omakorda veel mõned. Näiteks oli põhiväärtustena toodud:

1. Austus, avatus ja usaldus.
2. Loovus ja innovatsioon
3. Koostöö, hoolimine ja turvalisus

Tõsi ta on – need väärtused on kõik veidi sarnased ja kõik on ka väga olulised. Vahel ongi rakse valikut teha sest häid väärtusi on palju ja tahaks ju kõik ära nimetada.

Mõnes lasteaias oli nimetatud isegi üle kümne väärtuse – välja oli toodud erinevad väärtused lastele, töötajatele, kogu lasteaiale ja lapsevanematele. Selle viimase variandi puhul tekkis küll kahtlustunne, et kas lapsevanematele saab „ette kirjutada“, et nad peaksid väärtustama mängu ja tundma huvi lapse arengu vastu. Ja kas eri huvigruppidel erinevate väärtuste kultiveerimine veidi liig palju segadust ei tekita?

Teooria ütleb, et ühiseid väärtusi peaks olema nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ehk tegelikult peaks olema 3-5 põhiväärtust, mille alla võib kuuluda ka variatsioone põhiväärtustest (nt HOOLIVUSe all: hoolivus keskkonnast, hoolivus iseendast, sh tervisest ja hoolivus kaaslasest). Elu on näidanud, et kui ühiseid põhimõtteid on üle viie, võib probleemiks olla just see, et väärtused on ilusasti kirjas dokumentides, kuid töötajad (ja ideaalis ka lapsevanemad ja lapsed) ei tea neid, need ei püsi meeles. Ja kui inimesed ei oska nimetada ühiselt kokku lepitud väärtusi, siis on ilmselt palju loota, et neid ka igapäevaelus teadlikult rakendatakse.

Ühiste väärtuste vorm

Kõige tüüpilisem väärtuste kirja panemise viis on panna kirja põhiväärtused ühe nimisõnaga ja seejärel kirjutada põhisõna alla lahtiseletused, mida see väärtus just meie lasteaia eri osapoolte jaoks tähendab.

Nt. Traditsioonid – kanname edasi pärimuskultuuri, et säiliks järjepidevus, et ei kaoks vanade eestlaste laulud; tantsud ja kombed.

Mitmetes lasteaedades oli kasutatud ka erinevaid loovaid lahendusi –väärtused on kirjas pildiliselt, tegusõnadega (nt oleme terved), terve lause pikkuste põhimõtetena, lubadustena, vanasõnadena jne.

Nt. Meie lasteaias ei kuulu vaidlustamisele järgmised algtõed:

• lasteaed on alusharidust andev asutus, mitte pelgalt laste hoiupaik
• lasteaed, nagu ka kõik teised haridusasutused, peab käima ajast ees
• lapse arengu põhikeskkonnaks on kodu, lasteaia ülesandeks on kodu toetada
• lasteaed aktsepteerib ja toetab iga lapse eripära
• lapse edukuse näitajaks on areng tema endaga võrreldes
• õpetaja on lapse arengu saatja, talle suuna ja tee juhataja
• lapse areng on loomingu funktsioon
• loomingu ja sellega kaasneva arengu eelduseks on kord

Erinevad vormid on igal juhul head. Kuna iga lasteaed on omanäoline, siis peaksid väärtused ka seda omapära väljendama.

Väärtused Eesti erinevates lasteaedades

Väärtuseid oli ära nimetatud suur hulk. Et saaks teha üldistavamaid kokkuvõtteid, panin ka pikemad ja loovamad sõnastused ühesõnaliste väärtuste nimede alla. Enim valitud väärtused eristusid selgelt.
Väärtuste puhul on see täiesti loomulik, et edukatel organisatsioonidel ongi tihti sarnased väärtused. Sest nad valivad oma eesmärkide täitmiseks tihti sarnaseid viise.
Ülekaalukalt kõige rohkem väärtustavad lasteaiad koostööd ning selle all on mõeldud eelkõige koostööd koduga.

1.Uuritud lasteaedade kõige sagedamini esinevad (olulisemad) väärtused (100 lasteaias nimetatud 15-56 korda).

• koostöö, meeskonnatöö 56
• loovus, innovaatilisus 34
• turvalisus 32
• avatus 31
• tervis 30
• hoolivus, armastus 30
• areng, elukestev õppimine 23
• usaldusväärsus, usaldus 23
• lapsekesksus, lapsesõbralikkus 21
• professionaalsus 19
• loodus ja keskkond 17
• Eesti rahvakultuuri väärtustamine, traditsioonid, pärimuskultuur, isamaalisus 16
• omanäolisus, individuaalsus 16

Võiks ütelda, et tüüpiline tubli Eesti lasteaed väärtustab eelkõige koostööd, loovust ja turvalisus t.

2. Teises grupis olid nn „allpool keskmist“ sagedusega ära nimetatud väärtused (15-5 korda):

Sõprus ja sõbralikkus, rõõm ja mängulisus, julgus ja iseseisvus, pühendumus ja lojaalsus, ausus, viisakus ja lugupidamine, austus, sallivus ja mõistmine, uudishimu ja teadmishimu, positiivsus, abivalmidus ja jagamine, paindlikkus, kodu ja pere, kaasaegsus, eesmärgistatus, säästlikkus ja majanduslikkus, vastutus, (positiivne) eeskuju, esinduslikkus, huumor, kohusetunne, kvaliteet.

3. 1-2 korda oli ära mainitud järgmised väärtused:

Aktiivsus, edu, eduelamus, enesekindlus, ettevõtlikkus, inimlikkus, inspiratsioon, järjepidevus, kannatlikkus, kodukoha väärtustamine, kodusus, kvaliteetne haridus, külalislahkus, mitmekesisus, omaalgatuslikkus, püüdlikkus, rahulik rütm, saavutusvajadus, stabiilsus, suhtlemine, töökus, vabadus, võimetekohasus, väärikus, ühtekuuluvustunne

Kokku oli eri vormides ära nimetatud 60 erinevat väga head väärtust.

Loomulikult tuleb ühised väärtused, need nn meie head tavad, aeg-ajalt üle vaadata, uuendada nende sisu või vormi, tähendusi või muid detaile. Sellest kõigest aga plaanin kirjutada oma järgmistest postitustes.

Väärtuslikke hetki soovides,

Merike Mitt

Nüüd on avaliku sektori rahval suurepärane võimalus panustada organisatsiooni suurimasse varasse – oma inimestesse ja turgutada nende töörõõmu ja eneseusku.

Nimelt saab taotleda toetust organisatsiooni arendamiseks programmist “Suurem haldusvõimekus”, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond

Taotluste esitamise tähtaeg on 19.märts 2012. Nii, et tasub kohe asja kallale asuda.

Antud meetmest toetatakse avalike teenistujate, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingute töötajate koolitust ja arendamist teemadel:

•  organisatsiooniülesed koolitus- ja arendusprojektid;
•  täienduskoolituste projektid juhtimisega seotud valdkondades;
•  juhtimis- ja koostöövõimekust edendavad projektid;
•  avalike teenistujate ameti- või erialastele stažeerimine välisriikides;

Toetuse saajaks on – valitsusasutused, riigi ametiasutused, KOV, KOV liidud ja ametiasutused. 

Abikõlbulikud kulud:

• koolitus- ja arendustegevuse ettevalmistamise ja läbiviimisega seotudkulud, sealhulgas koolitajate, konsultantide ja ekspertide töötasu, majutus- ja sõidukulud;
•  koolitusega seotud isikute toitlustuskulud kuni 19,17 eurot päevas isiku kohta, välja arvatud taotleja asutusega seotud isikute toitlustuskulud, mis on käsitatavad erisoodustusena;
• koolitus- ja arendusprogrammide, õppe- ja juhendmaterjalide koostamisega seotud kulud;
• vajalike ruumide ja tehnika rentimisega seotud kulud;
• suulise ja kirjaliku tõlkega seotud kulud.

Omafinantseeringu määr on 15% ning toetuse mahul ei ole piirangut.

Saadud toetust tuleb rakendada vahemikus 24.05.2012 – 31.12.2013

Täpsem informatsioon: http://www.avalikteenistus.ee/?id=10562

Veel parem uudis seal juures on see, et kui teil on vaja kaardistada organisatsiooni koolitusvajadusei, koostada tõhus koolitus/arenguprogramm ja see ka ellu viia, siis Elamuskoolituse meeskond on rõõmuga teile kõige selle juures abiks.

Tõenäoliselt on raske kahelda väites, et jätkusuutlikus ja turvalises ühiskonnas on ausus, hoolivus, sallivus ja koostöövalmidus vajalikud väärtused ja hoiakud. Võtmeküsimus on, kuidas saavutada see, et need hoiakutena ühiskonnas domineeriksid. Praktiliselt toimiva väärtuskasvatuse eelduseks on sotsiaalse võimekuse (kommunikatiivsed oskused, isikutevahelised oskused, eneseanalüüs jpm) teadlik arendamine ning käitumismudelid, milles nimetatud väärtused ja hoiakud on kriitilise massi jaoks enesestmõistetavad.

Kujutlegem situatsiooni, kus tavalise kooli vahetunni ajal peksab poiss V tüdrukut. Koolivend T raputab vägivallatsejat. Situatsiooni jälgiv poistekamp lennutab teravaid märkusi ja kohale saabunud õpetaja M osutab kõige kõvahäälsema irvitaja poole: “Nii, sinuga läheme nüüd direktori juurde.” Süütuse presumptsiooni rikkumine? Võimu kuritarvitamine õpetaja poolt? Jah. Tuleb aga ka küsida, kas õpetaja X oskaks üldse küsida nii, et ta saaks sündmuste ahela kohta adekvaatset informatsiooni? On suur vahe, kas ta esitab eeldust sisaldava küsimuse: “Kes raputas V-d nii, et tal praegu pea valutab?” või küsib igalt pealtnägijalt: “Mida sina sellest olukorrast tead? Mida sa ise nägid ja kuulsid? Mida tegid, kus seisid?” Olulisim on aga, et õpetaja M peaks oskama oma küsitlemistaktikat kriitiliselt analüüsida. Peaks suutma ka tunnistada, et tal võib jääda vajaka pädevust esitada küsimusi viisil, mis võimaldaks tal olla erapooletu kohtumõistja.

Nii kommunikatiivne kompetents kui ka kriitilise eneseanalüüsi oskus on sotsiaalse võimekuse komponendid. Nende puudumine seab meid küsimuse ette: kuivõrd me saame õpetaja M-i käitumist nimetada ebamoraalseks, kui ta on enda meelest käitunud eetiliselt, kaitstes V-d kui vägivalla ohvrit?

Veelgi enam: kas me saame üheselt hinnata õpetaja käitumist ebamoraalseks, kui selle kooli organisatsioonikultuuris ongi õpetaja roll valdavalt karistuste jagamine ja konfliktsituatsioonide lahendamist ei käsitleta õppeprotsessi osana? Kui süütuse presumptsiooni suhtutakse kui teoreetilisse kontseptsiooni, millest räägitakse ühiskonnaõpetuse tunnis?

Olles analüüsinud sadu konfliktsituatsioone, milles erinevaid professionaalseid rolle täitvatele inimestele on esitatud süüdistus ebaeetilises käitumises, olen kogenud, et suur osa selliseid kaasusi n-ö ei kvalifitseeru päris ebamoraalseks käitumiseks, sest inimestel puuduvad sotsiaalsed ja enesekohased oskused, mis võimaldaksid olukorda adekvaatselt hinnata. Nad on konfliktsituatsiooni (oma teo) tagajärgede üle hämmeldunud ja siiralt kurvad, sageli kaitseseisundis – mis aga ometi ei vabanda tehtud kahju.

Valisin koolinäite teadlikult, sest julgen väita, et üks Eesti poliitika suuremaid tegematajätmisi on haridussüsteemi rolli alahindamine sotsiaalsete võimete arendajana.

Alusharidusel eriline roll

Suur osa hoiakuid ja väärtusi kujuneb lapsepõlves. Siirdeajal väärtusi ja sidusust kaotanud ühiskonnas on alusharidusel (lasteaedadel) ja põhikoolil eriti oluline roll, määramaks seda, kui turvaline, hooliv, salliv ja koostöövalmis on meie ühiskond 10, 20 ja 50 aasta pärast.

Lapsi ei saa aga õpetada sallivaks ja koostöövõimeliseks teoreetiliselt. Diskrimineerimist käsitlev õpikupeatükk, mille lugemisele järgneb klassis arutelu, miks on paha mõne rahvuse esindaja kohta halvasti öelda, ei ole see väärtuskasvatus, mille tulemusena lapsed lõpetavad näiteks ülekaalulise lapse narrimise.

Lapsevanem, kes oskab tähele panna, võib tõe-näoliselt kogeda, et (lasteaia)laps, kellega rääkides kasvatajad (ja vanemad) häält ei tõsta, ei püüa kellestki üle karjuda. Kui kasvatajal on aega ja pädevust mudilast aktiivselt kuulata, omandab laps nii kuulamisoskuse kui ka hoiaku, et teise inimese kuulamine on oluline ja iseenesestmõistetav. Kui näiteks koolikeskkond võimaldab erivajadustega lapsele vajalikku toetust ja abi, siis on loodud õpilaskonna jaoks mudel, milles individuaalne eripära ja abistamine on norm. Abistamine aga eeldab ühe olulise sotsiaalse oskuse – tundlikkus kaaslaste tunnete ja vajaduste suhtes – arendamist.

Sotsiaalsete võimete arendamine haridussüteemi kaudu saab olla efektiivne vaid siis, kui selle vajalikkus on poliitiliselt kokku lepitud. Keerukus seisneb selles, et nagu paljud investeeringud tulevikku, on selline otsustus elitaarne. Kampaania “Ära löö last” rahvareaktsioone meenutades on tõenäoline, et paljud eestimaalased ei pruugi aru saada, et sotsiaalsete võimete treenimist on vaja samavõrd kui mälutreeningut või võõrkeele sõnade õppimist.

Lisaks sellele peab sotsiaalsete võimete arendamise ja väärtuskasvatusega tegelema paralleelselt eri tasandlitel: pedagoogide õpetamisel ja motiveerimisel, õppevara loomisel ja hindamisel, kooli- ja õpikeskkonna väärtustamisel õppeprotsessi osana. Kahtlemata eeldab see kallimat haridust: nõudlikumat õpetajakoolitust, väiksemaid lastekollektiive ja konkurentsi tõusu hariduse tööturul. Teisalt aga, õige investeerimise puhul, nagu ütlevad majanduse põhireeglid, kasum aja jooksul mitmekordistub.

Sotsiaalselt võimekas inimene suudab teha iseseisvaid, moraalselt teadlikke valikuid ka kiiresti üleilmastuvas ja muutuvas nn riskiühiskonnas. Siirdeaja üle elanud kogukonnana peaksime oskama seda väärtustada. Ma tahaksin ka meelde tuletada lastepsühhiaater dr Pääreni aastaid tagasi öeldud mõtet: riskilapsed oleks vaja “üles leida” ja neid aidata koolieelses eas, siis on lootust vähendada hilisemaid kulutusi vanglate eelarvereal.

Ideaalis võiks kujutleda, et kui vanavanemateks saab põlvkond, kelle jaoks nende kasvatajatel oli praegusest kolm korda rohkem tähelepanu, aega ja professionaalsust, siis ühiskonna sotsiaalne võimekus ehk kahekordistub. Mis puutub aga väärtustesse, siis parafraseerides maailma üht kuulsamat manifestatsiooni on mul unistus, et ühel päeval elavad meie lapsed ühiskonnas, kus näiteks roolijoodiku põhjustatud avarii ei ole uudisväärtuslik seetõttu, et tabloid müüb edukalt valu ja õnnetust, vaid et normist nii erinev käitumine raputab (noid tulevikuinimesi) meenutama aega, mil vastutustundetus oli legitiimne lohakus.

Halliki Harro-Loit
Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja

EPL 27. veebruar 2007

Soovime, et sellel, 2012. aastal oleks Sul julgust teha teoks oma suured (ja ka väiksemad) unistused, unelmad, mõtted!

Kuula oma hinge ja tee seda, mis Su hinge puudutab.

Ja ära väsi imestamast – sest kõik on ime!

“Kuulasin raadiost intervjuud Jaan Tättega, kes oli loobunud turvalisest ametist riigiteatris ja kolinud Vilsandi saarele elama. Olla vaba, loodusjõudude võimuses, tegutseda vaid inspiratsiooni ajel – imetlev intervjueerija tõstis selle teema ikka ja jälle üles. Teised ütlesid: „Tema on Jaan Tätte, ta võib seda endale lubada.“

Jäin tükiks ajaks mõtlema ja mõtlen siiamaani, et mille poolest Jaan Tätte minust nii radikaalselt erineb, et tema võib ja mina mitte. Meil mõlemal on kaks jalga, kaks kätt ja üks pea. Jaan on minust pikem ja võib-olla ka ilusam, tema nimes on põnev täppidega täht, mida mul ei ole. Aga need on pisiasjad, mis annavad talle edumaa, mitte ei võta minult võimalusi ära. Leidsin ainult ühe olulise asja, mis temal on ja minul mitte. See on julgus. Jaan Tätte on julgenud oma mõtteid teistega jagada, oma hinge avada, mina mitte. Jah, teda on saatnud edu, aga mina ei saa seda enda kohta öelda, sest ma pole proovinudki.“

(Tsitaat raamatust „Parim näitleja linnas. Varanasi päevikud“ Lii Unt) 

Meeskond on rühm inimesi, kes töötab koos ühiste eesmärkide nimel. Ka perekond võib olla meeskond.

Kuidas anda optimaalne panus kõigi nende meeskondade eduks, mille liige keegi on? Tee efektiivse meeskonnatööni võib olla pikk ja vaevaline, kuid on olemas ka otseteed. See tähendab, et edu on tegelikult fokuseerimise küsimus.

Efektiivse meeskonnatöö tagamiseks soovitan keskenduda üheteistkümnele valdkonnale, mida võib piltlikult nimetada lihasteks. Need valdkonnad kehtivad nii äris kui ka perekonnaelus.

1. Meeskonna tasakaal. Meeskonnas valitseb tema liikmete võimete ja oskuste optimaalne kombinatsioon.
   Kõik meeskonnaliikmed on teadlikud kaaslaste tugevatest ja nõrkadest külgedest. Meeskonnas arvestatakse ja rakendatakse kõigi liikmete eripära ja ei nähta teineteises konkurenti.
2. Eesmärgid ja rollid. Iga meeskonnaliige on teadlik rühma ühisest eesmärgist ja oma rollist meeskonnas.
   Põhiline viga, miks paljude meeskondade töö ebaõnnestub, on selgelt piiritlemata ühine eesmärk. Ebaõnnestumise korral on tavaliselt kaks varianti: heal juhul on igal meeskonnaliikmel oma nägemus rühma strateegiast ja ta töötab selle nimel, halvemal juhul kaotavad meeskonnaliikmed motivatsiooni ja huvi osaleda meeskonnas.
   Ka paljud abielud jooksevad karile sama skeemi järgi: pooled ei teadvusta ühiseid prioriteete, suhe ei arene ja kaob huvi olla seotud.
3. Avatus ja ausus. Kõiki probleeme arutatakse avalikult.
   Kõlab lihtsalt, kuid tegelikkuses on avatuse õhkkonda väga raske luua ja hoida, seda isegi parima reputatsiooniga ettevõtetes. Kui tõde on liiga valus, püütakse seda alateadlikult vältida. Ebameeldivaid üllatusi võib sageli põhjustada teabe varjamine.
   Tavaliselt on töö parandamiseks vajalik informatsioon ja kogemused firmas olemas, kuid nende rakendamine on võimalik alles siis, kui kõik räägivad oma vigadest avalikult.
4. Toetus ja usaldus. Kõik meeskonnaliikmed toetavad ja usaldavad üksteist.
   Vaevalt on võimalik efektiivne ühistegevus meeskonnas, mis ei rajane usaldusel.
5. Hea juhtimine. Hea järjekindla juhtimise ülesanne on toetada meeskonnatöö ülejäänud kümne lihase arendamist.
6. Ühis- ja eriarvamused. Hea lõpptulemus sünnib ühis- ja eriarvamuste kombinatsioonist (sünergia).
   Kõigis küsimustes ei olda ühel meelel isegi parimas meeskonnas, ollakse erinevad isiksused erinevate vaatevinklitega.
   Meeskonna tugevus seisneb tema liikmete erinevuses — juhul, kui osatakse seda kasutada sünergia loomiseks.
7. Töö tavad ja -meetodid. Väljakujunenud töömeetodid, näiteks kuidas võetakse vastu ostuseid, on loogilised ning kõigile arusaadavad.
8. Regulaarne ülevaatus. Meeskond vaatab oma töö regulaarselt üle, teadvustab töö käigus tehtud vead.
   Ka ebaõnnestunud ettevõtmised võivad tegelikult olla edukad. Ülevaatuse tulemusena saavad vead nähtavaks. Möödalaskmise teadvustamisega saab sellest õppida.
9. Eneseteostus ja motivatsioon. Meeskonnas luuakse soodsad tingimused iga liikme eneseteostuseks.
   Regulaarselt selgitatakse välja, missugune on üldine meeskonnaarengu vajadus ja iga liikme eneseteostus eraldi. Punkt, kus need kattuvad, on koolituse kavandamisel kõige tähtsam. Plaanipärane ja õigesti suunatud koolitus motiveerib meeskonnaliikmeid ja muudab rühma tugevaks.
10. Suhted. Terve õhkkonna loomisel on peale sõbralike meeskonnasiseste suhete olulised ka head suhted teiste meeskondade ning üksikisikutega. Tähtis on positiivne suhtumine samuti konkurentidesse.
11. Suhtlemine. Sujuv infovahetus on tähtis nii meeskonna sees kui ka rühma suhtlemisel ümbritseva keskkonnaga.

Ülalloetletud punkte võib vaadelda kui omavahel seotud lihaseid, kusjuures ühe tõrgeteta töö sõltub teistest. Kui soovite tugevaid lihaseid, peate neid treenima. Vastasel korral jäävad nad kängu ja meeskonnatöö tulemus pole rahuldav. Ettevõtluses on juht vastutav meeskonnatöö kõigi üheteistkümne lihase arendamise eest.

Jens Christiansen
Äripäev 18.01.1999

Oleme valmis Tarkuse Hoidise kokku panema vastavalt soovile: juhtimise, õppimise(õpetamise), aja, tervise, reisimise ja õnne teemadel. Hoidistada saab veel ka edasiviivaid mõtteteri nii ettevõtte enda väärtuste teemadel kui ka kollektiivi likmete endi poolt kirja pandud häid soove.

Andke meile oma soovidest aegsasti teada – koos sünnivad kõige paremad ideed.
Ettevõtte oma Tarkuste Hoidisel võib sisuks olla ka nt 101 Eestimaa tarkust. Omanäoliseks teeb hoidise sel juhul ettevõtte sümboolikaga kujundus. Lisada võib nt kaelasildi ettevõtte logoga ja heade soovidega või ka purgi kaanekleepsu ettevõtte logoga.

Vormime hea meelega aastate jooksul hoolega kogutud tarkustest just teile sobiva sisuka kingituse.
Eritellimusi teeme alates 50st hoidisest.

Koolitajatena oleme pika aja jooksul kokku kogunud mõtted, mida tähendab meie jaoks täiskasvanute koolitamine. Neist mõtetest sündis omalaadne „koolitaja manifest“. See, millesse me oma tööd tehes usume  ja mis meil täiskasvanute arengutõukajatena silma särama paneb.

Elamuskoolitus usub, et…

… koolitaja käes ei ole tõe monopoli. Meie ei saa ütelda, mis on tõene, mis vale. Koolitaja saab vahendajana anda erinevaid vaatepunkte, pakkuda võimalusi, ideid ja erinevaid teadmisi. Saame toetada koos tehtavaid kokkuleppeid, tegevusplaane, omandatavaid oskuseid ja kasulikke hoiakuid.

… maailma parandamine on oluline. See on üks meie peamisi väärtusi. Järjepidevalt tegutsedes, kasvõi lusikaga merre vett kandes, on võimalik maailma paremaks muuta. Selle pärast me koolitamisega tegelemegi. Selle pärast on ka väärtuskasvatus meie ettevõttes nii olulisel kohal, sest läbi väärtuste on võimalik elu paremaks muuta.

…eeskuju on peamine mõjutamise viis. Koolitaja kannab oma väärtusi, oma eetilist mõõdet ja maailmapilti tahes-tahtmata läbi oma suhtumiste ja hoiakute koolitatavatele. Seetõttu on oluline olla kooskõlas endaga ja tunda oma väärtusi.

… koolituse õhkkond on oluline. Uuringud väidavad, et 30-50% organisatsiooni, meeskonna, seega ka koolituse tulemuslikkusest sõltub õhkkonnast. Teeme omalt poolt kõik, et iga koolitusel osaleja tunneks end väärtusliku ja olulisena. Et ta julgeks ja tahaks arengusse panustada. Toetame igati avatud meelt, uudishimu, aktiivsust.

… usaldame täiskasvanud õppijat – et ta suudab ja tahab teha otsuseid, kuidas õpitut just temale omasel viisil rakendada.

… koolitus on tarkade kokkutulek. Koolituse heaks tulemuseks on väga olulisel kohal koolitusel osalejate mõtted, nende reflekteerimine, nende varasemad kogemused ja teadmised. Usume, et kõigi osalejate kaasamine protsessi toob palju parema tulemuse.

… koolituse metoodika on väga tähtis. Teadmisi ja tarkusi on raamatud, internet jne täis. Inimesed võiksid seda kõike ju ka kodus lugeda. Koolitaja ülesanne on spetsiifilised teadmised ja kogemuse kokku koguda, „läbi seedida“ ning leida antud grupi jaoks sobivaim metoodika, et need teadmised parimal viisil „kohale jõuaksid“. Täiskasvanud õppija eripära arvestades usume inimeste aktiivsesse kaasamisse, teadmiste mõtestamisse, mudelite rakendatavusse ja emotsioonide olulisusesse teadmiste omandamisel. Positiivne hoiak ja õhkkond toetavad parimat tulemust.

… iga inimene on unikaalne, me kõik oleme võluvalt erilised. Ja iga inimene õpib erinevalt olenevalt oma taustast ja senisest teadmistest-kogemustest. Õppimise teeb erinevaks ka erinev mõtlemine, info sisemise töötlemise viis, motiveeritus ja kindlasti ka väljund. Koolitajana on oluline seda märgata ja silmas pidada.

… inimene on tervik. See tähendab, et me ei koolita mitte 8-tunni inimest, kes on edukas oma töös vaid 24-tunni inimest, kes lisaks töösituatsioonidele peab hakkama saama elus väga erinevates olukordades. Hea näitena – õpetades väärtuskoolituse õpetajaid tulebki alustada eelkõige iseendast ja isiklikest väärtustest ja seejärel omandada väärtuskasvatuse teemalisi teadmisi ja oskusi.

… koostöös peitub jõud. Koos suudame palju rohkem ja koos on võimalik teha imesid. Koostöökoolitajana oleme kogenud, et sünergia tulemusena võib 2+2 olla 7 või 10 või rohkemgi veel. Koolitusgrupis koos tegemisest sünnib ühiseid kokkuleppeid, leitakse ühiseid väärtusi ja sihid saavad selgemaks. Koostööst sünnib palju väge.

Head arenemist kõigile õpihimulistele täiskasvanutele!

Sõna vägi on suurem kui sõjavägi
(Eesti vanasõna)

Rõõm on jagada, et meie koolitaja Merike Mitt oli üks valitutest, kes pääses õppima Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarenduse koolitajate täiendusõppe programmi.

Seega saab meie väärtuskasvatuse koolitus juba aasta lõpuks veelgi toone ja sügavust juurde.

Programmi läbimisel saab Merikesest lisaks koolitajale ka väärtusarenduse alane nõustaja, kes oskab anda koolidele ja lasteaedadele nõu õppekava alusväärtuste järgimiseks ja väärtuste integreerimiseks ainekavadesse. Nõustaja on ka täielikult pädev tutvustama väärtuskasvatuse erinevaid metoodikaid ja tegelema koolis (vastavalt konkreetse kooli vajadustele) süstemaatiliselt väärusarendusega.

Õppekava sisaldab nii teoreetilist ja filosoofilist hariduse ning väärtustega tegelemist kui ka praktilisemat poolt, mis puudutab erinevaid pedagoogika ja psühholoogia valdkondi. Nagu näiteks uurimusõpe, narratiivide pedagoogika, lastega filosofeerimine, draamapedagoogika, seikluspedagoogika, diskussiooni juhtimine.

Õppejõudude nimekiri on samuti muljetavaldav:
Marju Lauristin, filoloogia kandidaat, Tartu Ülikooli meedia- ja kommunikatsiooni instituudi sotsiaalse kommunikatsiooni professor
Margit Sutrop, filosoofiadoktor, Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja, filosoofia ja semiootika instituudi juhataja.
Halliki Harro-Loit, Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi dotsent.
Olga Schihalejev, religioonipedagoogika doktor, on uurimisprojekti “Õpetajate väärtuskasvatuse alase pädevuse arendamine õpetajakoolituses” teadur 2009. aastast.
Egle Säre, haridusteaduste doktorant, on sertifitseeritud laste, noorte ja täiskasvanutega filosofeerija, koolitatud (Austria, Saksamaa) praktik lastega filosofeerijana ja täiskasvanute koolitajana.
Katrin Nielsen, teatrimagister ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatri- ja draamaõppe lektor 2001. aastast.…ja paljud teised.

Õpe kestab kaks semestrit, ehk 2012 aasta juunikuuni ja toimub programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013“ raames.

Hea võimalus ühe rahva väärtuste mõistmiseks on uurida vanasõnu. Vanasõnad on endasse kogunud esivanemate aja jooksul talletatud tarkused ja nõuanded; neis on koos see, mida me väärtustame ja mida taunime.

Mis on need väärtused, mis on meid toonud tänasesse päeva just sellistena nagu me oleme?

Vanasõnu tsiteeritakse pidevalt nii kooliõpikutes kui ajakirjanduses kui ka igapäevakõnelustes, kinnistades nii neis peituvaid väärtusi ja uskumusi. Samas on vanasõnad siiski „vanad sõnad“. Mitmed vanasõnad, mis siiani elavad, väljendavad paljustki orjaaja mentaliteeti või on sisuliselt lihtsalt aegunud. Kas meil ikka on tänasel päeval „mõisa köit, mida lohistada“?

Praeguses ajas on meil võimalik valida, milliseid vanasõnu võtta ja milliseid jätta. Pigem sobib 21.sajandi teadlikule inimesele „Igaüks on oma õnne sepp“ või koostööle innustav „Mitu pead on ikka mitu pead“.

Väärtused on alati valik. Ja ajas väärtused muutuvad.

Millistele väärtustele võiksime siis keskenduda tänasel päeval? Milliseid väärtusi peaksime kasvatama oma lastes ja noortes?

Uus sellest aastast käiku minev riiklik põhikooli- ja gümnaasiumi õppekava tähtsustab olulisi alusväärtusi, mis baseeruvad Eesti Vabariigi põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides kirja pandud eetilistele põhimõtetele. Alusväärtustena on välja toodud üldinimlikud väärtused -ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu ja ühiskondlikud väärtused -vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus.

Lasteaedades juurutatavaid väärtusi ei ole riiklikul tasandil kokku lepitud. Koostöös lasteaiaõpetajatega sai välja töötatud uudne väärtuskasvatuse meetod – Tarkuste Hoidise metoodika, mis põhineb väärtuste õpetamisel läbi edasiviivate Eesti vanasõnade. Viimsi Lasteaedades on see väärtuskasvatuse pilootprojekt töös olnud juba kaks aastat ja tulemused on suurepärased. Lapsed tsiteerivad mängides: „Kas sina ei teagi, et – kui Sa tahad, et sul sõpru oleks, ole ise sõbralik“ ja teisi õpitud vanasõnu. Eriti toredad on laste endi tehtud uued vanasõnad, nt „Tark ei kasva lärmiga“ või „Mida rohkem sa lõikad, seda rohkem su pluus katki läheb”.

Nii saavad koos mänguga selgeks käitumisreeglid, positiivsed hoiakud ja head tegutsemismudelid (nt „Kui ei saa jõuga, siis saab nõuga“).

Vanasõnade taga on positiivseid väärtusi lugematul hulgal. Selleks, et neid süstematiseerida ja seeläbi kinnistada, koondasin mitmed väärtused ühe nimetaja alla ning valisin lõpuks välja seitse põhiväärtust, millele keskendumine aitab kaasa õnneliku lapse arengule. Valikul lähtusin nii meie rahva kultuurieripäradest kui rahvusvahelistest väärtuskasvatusmetoodikatest.

Miks just seitse? Sest seitse on eestlaste jaoks maagiline number. (Mäluteadlaste sõnul see ka number, mis lühimälusse pidama jääb). Iga põhiväärtuse alla mahub veel ka hulgaliselt selle väärtusega seonduvaid alaväärtusi.

Tarkuste Hoidise metoodika seitse põhiväärtust on:

1. ARMASTUS, alamväärtused – koostöö ja hoolimine, sõprus, lojaalsus, headus, hea tegemine, kodu, andestamine, sisemine õnn, rõõm, jagamine, abivalmidus
Kus häda näed laita, seal tule ja aita
Armastus teeb kõik asjad heaks
Mida üks ei või, seda üheksa võivad

2. TARKUS, alamväärtused – õppimine, nutikus, uudishimu, tähelepanu, keskendumine, leidlikkus
Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada
Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga
Kordamine on tarkuse ema

3. JULGUS, alamväärtused – enesekindlus, optimism, eneseusaldus, julgus, huumorimeel, iseseisvus, endast lugu, initsiatiivikus
Kel on huvi, saab kõik, mis ta tahab
Julge põld õitseb alati
Tahad latva ronida, hakka tüvest peale

4. TÖÖKUS, alamväärtused- kannatlikkus, järjepidevus, visadus
Harjutamine teeb meistriks
Kui tahad liugu lasta, pead ka kelku vidämä
Mis täna tehtud, see homme hooleta.

5. HEA KÄITUMINE, alamväärtused – ausus, põhimõttekindlus, puhtus, usaldusväärsus, head kombed
Aus nimi on enam kui raha on kallimp kui kuld
Kui tahad, et teised sind peavad austama, siis austa ise teisi
Kui pead sõna kindel, siis seisab meel terve

6. VASTUTUS, alamväärtus – kohusetunne
Igaüks on oma õnne sepp
Kes kõrt ei korja, see koormat ei saa
Ole oma sõnale peremees, muidu saab sõna sulle peremeheks

7. SALLIVUS, alamväärtused – vägivallatus, austus, kaastunne, hoolimine, erinevuste aktsepteerimine, empaatiavõime, osavõtlikkus. Sotsiaalsed väärtused: teistest kultuuridest ja religioonidest lugu pidamine, vendlus, heaks kodanikuks olemine, võrdsus, rahvuslikkus, patriotism, sotsiaalne õiglus, üksmeel
Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega
Mis sa omale ei soovi, seda ära tee teisele
Ilma koppel on suur ja seal sees on iga karva vasikaid

Nende väärtuste baasil on valmimas metoodiline Väärtuskasvatuse raamat lasteaedadele ja (alg)kooli pedagoogidele praktiliseks kasutamiseks. Samuti olen rõõmuga nõus tulema teie kollektiivi Tarkuste Hoidise metoodikat tutvustama ja Väärtuskasvatuse koolitust läbi viima.

Vaata Väärtuskasvatuse koolituse kohta lähemalt.

Ikka parimat!

Merike Mitt